Ärevushäire lapsel? Vajad abi või toetust? Psühhiaater annab nõu

Fotod: Freepik

Juba varases lapseeas on meis olemas ürgsed reaktsioonid – ohutunne ja ärevus. Nende reaktsioonide eesmärk on aidata meil ohuolukorras paremini toime tulla. Hetkel, mil me tajume ohtu, aktiveerub sümpaatiline närvisüsteem ja käivituvad automaatsed reaktsioonid nagu "võitle!" või "põgene!". Seeläbi saavutab organism võitlemiseks või põgenemiseks vajaliku pulsikiiruse, hingamissageduse tõusu ja lihastoonuse. Tegemist on normaalsete reaktsioonidega, mis on olnud inimesele läbi aegade enesekaitseks vajalikud.

Probleem saab sellest alles siis, kui need reaktsioonid käivituvad liiga tihti ja ilma olulise põhjuseta. Seda tuleb ette nii täiskasvanutel kui lastel. Kui täiskasvanud oskavad ehk sageli selle enda jaoks ära põhjendada ja abi otsida, siis lastele on selline ootamatu reaktsioon eriti hirmutav. Psühhiaater Imre Rammul aitab selgitada laste ärevuse põhjuseid ja sümptomeid ning leida võimalikke lahendusi.

Millest sage ja põhjendamatu “võitle!” või “põgene!” reaktsioon tingitud võib olla?

Geneetilised põhjused	Laps, kelle perekonnas või suguvõsas on esinenud ärevushäireid, kogeb neid ka ise mingil eluetapil suurema tõenäosusega. Laps võib pärida geenid, mis teevad teda ärevushäiretele vastuvõtlikumaks.
Ajukeemia	Geenid aitavad juhtida neurotransmitterite (nagu dopamiin ja serotoniin) tööd. Kui teatud neurotransmitterid ei tööta nii nagu peaks või neid ei ole piisavalt, võibki tekkida liigne ärevus.
Trauma	Iga psüühiline või füüsiline trauma jätab lapsele oma jälje. Lähedase surm, tõsised haigused, vanemate alkoholism, vägivald või seksuaalne ärakasutamine võivad olla ärevushäire väljakujunemisel märkimisväärseks päästikuks.
Õpitud käitumine	Laps, kes kasvab üles perekonnas, kus tema otsesed eeskujud on sageli liigselt ärevad või nähtavalt hirmunud, võivad “õpetada” lapsele sama käitumismustrit, millest võib ajaga ka lapsel ärevushäire välja kujuneda.
Komorbiidne ärevus	Lastel (ja muidugi ka täiskasvanutel) võib ärevushäire kaasneda nii mõnegi haiguse või seisundiga. Üheks selliseks on aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH). Sageli kaasneb ärevushäire ka kõnehäirete või tikkidega.

Kuidas lapse ärevushäiret ära tunda?

Vanemad või õpetajad on tavaliselt esimesed, kes lapse käitumises kõrvalekaldeid märkavad. Esimesteks nähtavateks märkideks on sageli klammerdumine, soov koolist puududa või pealtnäha põhjuseta nutuhood. Laps võib olla kõrvaltvaataja jaoks ka lihtsalt arusaamatult hirmunud ja endast väljas või kogeda raskusi uinumisel. Ärevushäire lapsel annab lisaks nähtavatele märkidele terve rea selliseid kaebusi, mida pealtvaataja ei näe, kuid laps ise füüsiliselt tunneb. Sellised ärevushäire sümptomid on kiirenenud pulss, pearinglus, õhupuudus, värinad, pidev ebameeldiv “liblikad kõhus” tunne, õhetus, kuiv suu.

Erinevad ärevushäire vormid, mille all lapsed kannatada võivad

generaliseerunud ärevushäire
eraldumisärevus
sotsiaalne ärevus
paanikahood või paanikahäire
selektiivne mutism
erinevad foobiad

Generaliseerunud ärevushäire

Generaliseerunud ärevushäire korral muretseb laps paljude erinevate asjade üle ning seda peaaegu igapäevaselt. Need lapsed muretsevad samade igapäevaste asjade üle, mille üle enamus lapsi — kontrolltööd, vigade tegemine, tülid sõpradega — kuid nad teevad seda palju sagedamini ja võtavad neid teemasid palju rohkem hinge. Lisaks sellele muretsevad generaliseerunud ärevushäirega lapsed asjade üle, mille peale nende vanemad vahel isegi tulla ei oska – potentsiaalsete terviseprobleemide, bussiga kooli ja koju sõitmise pärast, lähedaste ja sõprade pärast ning ka hoopis mustemate teemade pärast nagu sõda, looduskatastroofid või ebakindel tulevik.
Generaliseerunud ärevushäire võib muuta koolis keskendumise keerulisemaks, kuna peas keerlevad pidevalt segavad muremõtted. Lisaks koolitööle muudab see raskemaks nii lõbutsemise kui ka lõõgastumise, kaasa arvatud õhtuse uinumise. Teadaolevalt puuduvad generaliseerunud ärevushäirega lapsed sagedamini ka koolist, kuna nad tunnevadki ennast pideva muretsemise tagajärjel reaalselt haigena. Oluline on märkida, et kui osad generaliseerunud ärevushäirega lapsed jagavad oma muresid vanematega, siis teatud hulk lapsi hoiab oma muremõtted endale ning vanemad võivad olla probleemist pikka aega täielikus teadmatuses.

Eraldumisärevus

Imikute ja väikelaste puhul on eraldumisärevus täiesti normaalne nähtus ja näitab sageli hoopis lapse ja vanema tugevat sidet. Vanuse kasvades õpivad lapsed turvaliselt aega veetma lisaks oma vanematele ka vanavanemate ja lapsehoidjate ning seejärel ka lasteaia- ja kooliõpetajatega. Sel perioodil hakkavad lapsed ennast üldjuhul koduselt tundma ka kodust eemal — lasteaias ja koolis. Lapsed, kelle jaoks see raskeks kujuneb ning, kes ei suuda harjuda vanematest eemalolekuga, võivad kannatada eraldumisärevuse all. Tegemist on ärevushäirega, mille korral laps, isegi vanuse kasvades, tunneb end vanemast või kodust eemal olles ebaturvaliselt ja ärevalt.
Sellised lapsed puuduvad sageli lasteaiast ja koolist kuna tunnevad ennast reaalselt haigena. Nad otsivad vanemaga pidevat kontakti ja keelduvad minemast lasteaeda, kooli või isegi lõbusatele üritustele nagu näiteks sünnipäevapeod. Sageli soovivad nad magada vanematega samas toas või siis vajavad nad oma toas vähemalt uinumiseni vanema kohalolekut. Raskematel juhtudel ei soovi eraldumisärevusega lapsed ka koduses keskkonnas veeta aega oma vanematest erinevas toas.

Sotsiaalne ärevus

Mingil määral kogeme me tõenäoliselt kõik elu jooksul sotsiaalset ärevust. Ikka võib tulla ette situatsioone, kus me teatud seltskonnas või olukorras ei tunne end 100% enesekindlalt ja kahtleme teiste arvamuses meist. Lapsed, kel on sotsiaalne ärevushäire, kardavad pidevalt eksida või endale millegagi piinlikkust valmistada. Nad on ebakindlad ja muretsevad teiste arvamuse pärast neist ning väldivad seetõttu olukordi, kus nad võiksid kõlada või näida teiste silmis veidrad või teistsugused. Samuti ei meeldi sellistele lastele olla tähelepanu keskpunktis – asi ei ole isegi vaid negatiivses tähelepanus, vaid tähelepanus üleüldse. Enamasti ei tõsta need lapsed tunnis kätt ja kardavad väga klassi ees esineda.
Oluline on õpetajale võimalusel lapse sotsiaalsest ärevusest teada anda, kuna nende laste jaoks võib olla grupitöö klassikaaslastega või ettekanne, peaaegu võimatu ülesanne, mis võib halvemal juhul lõppeda paanikahooga klassikaaslaste ees. Sotsiaalfoobiaga lapsed väldivad nii palju kui võimalik kooli ja teistega koos olemist. Nad võivad tunda end haigetena nii koolitundide ajal kui ka hommikul enne kooliminekut. Vahel esineb neil ka ärevuse füüsilisi sümptomeid nagu näiteks kiirenenud pulss, õhupuuduse tunne, kuumahood või pearinglus.

Paanikahood või paanikahäire

Üldjuhul esinevad paanikahood pigem teismelistel, väiksematel lastel tuleb neid ette oluliselt harvem. Paanika on järsku tekkinud kõikehõlmav hirmutunne ja peataolek. Paanikahoog tekib enamasti ootamatult ja sageli ei ole sellel ühtegi nähtavat vallandavat tegurit. Enamasti kestab see paarist minutist kuni poole tunnini, raskematel juhtudel ka kauem. Paanikahoo sümptomid on põhiliselt füüsilised ning lapsel võib tekkida isegi surmahirm.
Sümptomid on nii kõikehõlmavad, et võib tekkida tunne (nii lapsel endal kui kõrvaltvaatajal), et tegemist on mingi haiguse ja sellest tingitud eluohtliku olukorraga. Paanikahäire diagnoosi saab üldjuhul panna siis, kui kuu aja jooksul on esinenud kaks või enam paanikahoogu olukorras, kus tegelik oht puudub. Samuti peab paanikahoole olema järgnenud kuu või kauem kestnud mure uue paanikahoo tekkimise pärast.

Paanikahoogu võib kogeda erinevalt, kuid sel on siiski mõned tihedamini esinevad sümptomid:

õhupuuduse tunne
hingeldamine
kiirenenud pulss
pearinglus
värisemine
tasakaaluhäired
ebareaalsustunne

higistamine
iiveldus
kuumahood või külmatunne
valu rinnus
hulluks minemise tunne
surmahirm

Selektiivne mutism

Laps oskab küll rääkida, kuid teatud olukorras käitub nagu tumm? Selektiivne mutism on ärevushäire rühma kuuluv sotsiaalfoobia vorm, mille korral muidu kõnevõimeline inimene ei suuda mingite kindlate inimestega või teatud olukorras rääkida. Selektiivse mutismiga lapsi iseloomustavad sageli teatud kindlad jooned:

häbelikkus
hirm sotsiaalsete olukordade ees
silmsideme vältimine
eneseväljendusraskused tunnete osas
rahvahulkade ja müra vältimine
liigne muretsemine
üldine kõrgem ärevusfoon

Selektiivse mutismi korral tuleks lapsele võimaldada psühholoogilist tuge, mis tõstaks lapse enesehinnangut ja enesekindlust ja õpetaks pettumustega toime tulema. Oluline on püüda vähendada üldist ärevusfooni.

Erinevad foobiad

Laps kardab pimedust, kolle, suuri loomi või kõvasid hääli nagu näiteks müristamine või ilutulestik? See kõik on erinevatel arenguetappidel täiesti normaalne. Enamasti aitavad vanemad sellistel juhtudel lapsel rahuneda ning nad tunnevad end õige pea jälle turvaliselt ja hästi. Mõned hirmud jäävad ka täiskasvanueas püsima, kuid ei ole nii tugevalt väljendunud, et neid saaks või peaks foobiaks nimetama. Foobiate korral on tegemist intensiivse äärmustesse kalduva ja pikaajalise hirmuga teatud konkreetse asja suhtes. Kui lapsel on foobia, siis ta teeb kõik, et selle hirmuga mitte kokku puutuda ja vanemal on raske sundida last minema kusagile, kus lapse arvates on potentsiaalne oht hirmuobjektiga kokku puutuda. Kui hirmutekitaja on lähedal, on vanemal raske last maha rahustada.

Kõige levinumad foobiad lastel:

ämblikud
koerad või muud loomad või linnud
nõelad, süstid või teravad esemed
veri

oksendamine
kostüümides inimesed ja klounid
pimedus
äikesetormid

Kuidas last ärevusega toimetulekul aidata?

Kui lapsel on ärevushäire, siis on väga oluline võimalikult varajane toe pakkumine, mis sisaldab nii psühholoogilist abi, kui ka vajadusel ravimite tarvitamist. Kõige lihtsam ja kiirem variant on kõigepealt konsulteerida lapse perearstiga, kelle tööriistade hulka kuuluvad ka erinevad ärevuse küsimustikud. Lisaks on osades koolides olemas ka psühholoogid ning kooliõed - ka sealt ei ole vale alustada oma mure kurtmisega, oluline on, et laps tunneks end oma murest rääkides turvaliselt ja mõistetuna. Ärevushäirega võib alati pöörduda ka otse psühhiaatri poole, kes siis otsustab lapse edasise abivajaduse üle, määrab vajadusel ravi ja suunab psühholoogi juurde või teraapiasse.

Ärevushäirega lapse psühholoogilise abi eesmärgiks on lapse enesekindluse tõstmine ja enesehinnangu toetamine pettumustega toimetulekul ning lapsele selliste tööriistade andmine, mille abil laps suudaks end vajadusel ka ise maha rahustada, kui ta tunneb, et tulemas võib olla ärevushoog. Kõige sagedamini kasutatakse ärevushäirete ravis kognitiivset käitumisteraapiat (KKT). Kognitiivne käitumisteraapia seletab lapsele, kuidas negatiivsed mõtted ja tegevused mõjutavad otseselt tema enesetunnet ning seda, et oma hirmude vältimine hoopiski suurendab neid. Teraapia käigus õpib laps teatud meetodite abil oma hirmudele vastu seisma ja seeläbi hirme vähendama.

Ärevuse vähendamiseks olulised teraapilised võtted on enesekindluse suurendamine, et lapsel tekiks usk ja enesekindlus ärevust tekitavate olukordadega toime tulemiseks ja väheneks selliste olukordade paaniline vältimine. Abiks võivad olla ka lõõgastustreeningud – nii kehaline kui ka vaimne lõõgastus. Ärevushäire põhjustab pingeseisundit kogu kehas, mis omakorda saadab kehale pidevalt signaale, et ta on püsivalt ohuolukorras – nii püsibki ärevuse foon pidevalt kõrgena. Kui laps on füüsiliselt lõõgastunud toob see endaga kaasa ka vaimse lõõgastumise ja kui ta on vaimselt lõõgastunud, siis puhkab ka keha. Oskus lõõgastuda aitab lapsel vähendada ärevushoogude tekkimist ja sagedust.

NB!
Kui lapsel on ärevushäire, siis on see stressiallikaks ka vanemale. Väga oluline on lapsevanemana mitte pisendada lapse muret ja hirmusid, kuid samal ajal püüda mitte anda ebaratsionaalsetele hirmudele (näiteks alusetute tervisemurede või looduskatastroofide osas) hoogu juurde ka ise silmnähtavalt kaasa muretsedes.

Valik taimseid rahusteid lastele ja noorukitele:

TERVISEPÜRAMIID LOHE RAHUSTAV SIIRUP 150ML