ATH – moehaigus või elumuutev diagnoos

Viimasel ajal sageli teemaks olnud aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) on närvisüsteemi arenguhäire, mis algab lapseeas ning kandub enam kui poolel juhtudest üle ka täiskasvanuikka. Kui palju see elu mõjutab?

Põhisümptomid, nagu tähelepanu häiritus, hüperaktiivsus ja/või impulsiivsus võivad esineda paljudel, aga ATH diagnoosi korral kaasneb ka häiritud igapäevaelu. 

Elukestev tunne, et midagi on valesti

Noor naine Annaliisa (37), räägib avameelselt, et elas aastaid, teadmata, mis tema vaimset ja füüsilist heaolu takistas, kuniks ATH diagnoos muutis tema elu igapäevaste raskustega toimetulekul. „Olen üle kümne aasta psühholoogide ja terapeutide juures käinud, sest mul oli krooniline depressioon. Juba üheksa-aastaselt kirjutasin oma päevikusse, et vihkan elu ja soovin surra. Nii palju, kui mäletan, olen alati kurvameelne olnud.“

Depressioon ja pidev väsimus kurnasid Annaliisat, kuid ta ei osanud sellele põhjust leida. „Mul oli alati tunne, et midagi on valesti, aga ma ei teadnud, mis see on. Sain koolis hakkama, lõpetasin nii bakalaureuse- kui ka magistriõppe ära, aga kogu aeg oli tunne, et olen kuidagi teistsugune.“ 
Annaliisa räägib, et tema viha ja depressioon kasvasid aja jooksul, eriti siis, kui temast sai järjest kahe väikelapse ema. „Olin depressiivne ja samal ajal vihane. Tundsin tohutut emadusega seotud süüd, sest ma ei suutnud ennast kontrollida – käratasin beebi peale ja olin vihane, kui lapsed mind ärritasid. See süütunne murdis mind iga päevaga aina rohkem.“

Pärast mitmeid katseid leida oma probleemidele leevendust, jõudis Annaliisa psühhiaater Helen Kadastiku juurde. „Läksin tema juurde vihahoogude ja depressiooni tõttu, aga mul ei olnud aimugi, et mul võiks ATH olla. Osa varasemaid spetsialiste, kelle juures käisin, arvas, et mul on bipolaarne häire, aga see ei tundunud õige. Kui Helen soovitas mul ATH testi teha, mõtlesin, et see pole võimalik, sest see on ju ulakate poiste haigus! Mina? Ma ei oleks mitte kunagi arvanud, et see on põhjus.“
Annaliisa täitis sellegipoolest esmalt lihtsama testi, mille tulemused viitasid, et tal võib ATH olla. Sellele järgnes juba ametlik ning põhjalik ATH testimine, mis tõi päevavalgele diagnoosi, mida ta ei osanud ette näha. „Selgus, et mul on kombineeritud ATH – tähelepanematus ja impulsiivsus hüperaktiivsusega. Diagnoos selgitas nii palju minu minevikust ja käitumisest.“

Ravimid lahendavad vaid osa probleemist

ATH diagnoos aitas Annaliisal mõista oma varasemaid käitumisviise, mida ta ei olnud osanud häirega seostada. „Mul oli probleeme impulsiivse käitumisega. Noorena olid mul käitumishäired ja koolidirektor rääkis pidevalt minu Kaagverre saatmisest. Vaid mõni aasta tagasi aga tellisin näiteks internetist täiesti suvaliselt asju kokku – kui pakk kohale jõudis, ei teadnud ma isegi, mis seal sees on, sest olin lihtsalt dopamiini laksust midagi ostnud.“ Lisaks võitleb Annaliisa sundkäitumistega. „Mul on olnud aastaid probleem näo ja sõrmede nokkimisega. Tundsin selle pärast tohutut häbi. Mul on näol ja kätel armid ning haavad, sest ma ei suuda lõpetada. Alles hiljuti sain teada, et ka see käitumine on seotud ATH-ga.“

ATH diagnoos tõi Annaliisale küll selgust ja kergendust, aga see ei tähendanud, et tema elu kohe lihtsamaks muutus. „Diagnoos andis mulle selgituse, miks mul on alati olnud tunne, et ma ei suuda end täielikult kokku võtta. Sellest teadmisest aga üksi ei piisa – pean endiselt iga päev sellega võitlema. Pärast laste sündi muutus enesetunne minu jaoks eriti väljakannatamatuks. Tundsin, et kui varem suutsin mitme palliga žongleerida, siis nüüd, kui valemisse tulid lapsed, varises kogu mu kaardimaja kokku.“ Annaliisa räägib, et ta tunneb, justkui peaks pidevalt valima, millele ta oma piiratud energiat kulutab, ja see on tõeliselt raske. Ta tunneb, et kuskilt tuleb tal pidevalt järele anda – kas tööl või kodus. Kui ta teeb tööd, ei saa ta lastele piisavalt tähelepanu pöörata.

Annaliisa sõnul aitasid diagnoosi järel lõpuks leitud sobivad ravimid keskendumist parandada ja teatud sümptomeid leevendada, aga need tõid kaasa ka uusi probleeme. „Ravimitega suutsin keskenduda, aga need võtsid mul ära söögiisu ega lahendanud mu hüperaktiivsust. Mul on pidevalt vaja midagi teha, ma ei saa rahulikult olla. Lisaks põhjustasid ravimid unehäireid ja migreeni. Enne ravimeid magasin ma väga palju, aga nende mõjul jäin hiljem magama ja ärkasin varem. Lõpuks hakkasid ravimid oma mõju kaotama ja mul tekkis vajadus nende annuseid suurendada. Siis aga tulid migreenid ja unetus tagasi.“

ATH kui pidev eneseleidmise protsess

Annaliisa otsustas mõni aeg tagasi ravimitest pausi teha, aga nendeta on tema tööpäevad rasked. „Suudan keskenduda vaid päeva esimese paari tunni jooksul. Seejärel hakkavad vead tulema ja mu mõte uitab – teen üht asja ja järsku hakkan hoopis midagi muud tegema. See pidev võitlus keskendumise ja hajeviloleku vahel on kurnav.“
Lisaks ravimitele on Annaliisa käinud teraapias, et oma eluga paremini toime tulla. „Teraapia on aidanud mul oma mõttemustreid murda ja paremini aru saada, kuidas ATH mu elu mõjutab. Olen õppinud oma energiat ja tähelepanu paremini jaotama ja tean, et mul tuleb väikeste sammudega edasi liikuda.“
Üks on aga Annaliisa jaoks selge – elu koos ATH-ga jääb tema katsumuseks. „Mul on päevi, kus tunnen, et olen täiesti läbi. Mul ei ole jõudu ja tunnen end lootusetuna. Samas on teraapia aidanud mul paremini mõista, et see on osa minu elust ja et pean sellega tegelema.“

Annaliisa kogemus näitab, et ATH diagnoos vajab kohanemist ning järjekindlat tööd enda ja oma vaimse heaolu nimel. See tõi Annaliisale küll selgust ja kergendust, aga tal on mõnikord siiski raske leppida mõttega, et see häire ei kao kuhugi. „Olen tihti nutnud, sest tunnen, et olen katki. Teadmine, et ATH ei lähegi üle, vaid jääb minuga elu lõpuni, tekitab vahel lootusetust. Samal ajal tean, et on oluline meeles pidada, et on olemas vahendid, mis aitavad sellega toime tulla.“ Annaliisa ütleb, et ta on õppinud oma elu ja aega juhtima ning energiat paremini kasutama. See on pidev töö, aga diagnoos aitas tal paremini aru saada, kuidas tema aju toimib.

Võimalused paremaks enesetundeks

Küsimustele vastab Confido Vaimse Tervise Kliiniku juht ja psühhiaater dr Mari-Liis Laanetu.

• Mis on täiskasvanute ATH ja kuidas see väljendub?

Täiskasvanute ATH väljendub vastava diagnoosiga lastest erinevalt. Enam esineb tähelepanu defitsiiti, hüperaktiivsus väljendub pigem sisemise rahutustunde ja liigse jutukusena. Eriti kõrgema intelligentsustaseme korral on enam välja kujunenud n-ö kompensatoorseid mehhanisme, mistõttu on häire märkamine keerulisem. 
Tavapäraselt on ATH korral raske keskenduda vajalikele tegevustele sobival ajal, ei suudeta aega ja tegevusi planeerida ega neid alustada ning asju lükatakse pidevalt edasi. Tähelepanu kipub kergesti hajuma, tehakse n-ö hooletusvigu, pikemates vestlustes ja koosolekutel on raske hoida tähelepanu toimuval. Sageli on ATH-ga inimestel raske oma asju korras hoida, nad ei leia neid alati üles. ATH-ga inimesed võivad kippuda teisi nende tegemiste juures segama ja sageli on neil keeruline nii vestlustes kui ka muudes situatsioonides oodata ära oma korda. Käitumises võib ilmneda impulsiivsust – seda nii sõnades kui ka tegudes.

• Kui levinud ATH täiskasvanute seas on?

Täiskasvanute seas arvatakse ATH levimus olevat kuni 7% ja seda võrdselt nii naistel kui ka meestel. ATH diagnoosimise eeldus on lisaks vastavate sümptomite esinemisele ka igapäevaelu häiritus mitmes valdkonnas – kui seda ei esine, ei peaks vastavat diagnoosi ka panema. Uuringute alusel kaasneb ATH ravimata jätmisega suur risk järjepidevaks akadeemiliseks alasoorituseks ja haridustee katkemiseks, ebaõnnestumiseks tööelus, pere- ja sõprussuhetes ning psühhoaktiivsete ainete kuritarvitamiseks. Lisaks kaasneb sageli seoses tajutava toimetuleku raskendatuse, võimalike ebaõnnestumiste ning negatiivse tagasisidega ka enesehinnangu ja meeleolu alanemine ning ärevusega seonduvad vaevused.

• Kas ATH on tänapäeval enam levinud või pigem rohkem diagnoositud?

Viimasel ajal on ilmselt jäänud mulje, et ATH on uus häire, mida aeg-ajalt ka kerge negatiivse varjundiga moehaiguseks nimetatakse. Tegemist ei ole aga kaugeltki uue, moodsa aja probleemiga, vaid pika ajalooga häirega, mille sümptomite kliinilist olulisust on täheldatud juba enam kui kahe sajandi vältel. Kui esialgu käsitleti vastavat häiret ja sümptomeid vaid lapseea häirena, mis kasvab puberteediea jooksul välja, siis hiljutised uuringud on näidanud, et umbes 50%-l lastest, kellel on diagnoositud ATH, jäävad sümptomid püsima ka täiskasvanueas. Eelnevast lähtudes on hakatud ATH-d täiskasvanutel diagnoosima üsna hiljuti ning seetõttu on meil väga palju inimesi, kellel on see häire, kuid mitte diagnoosi, mistõttu teadlikkuse suurenedes (seda nii arstide kui ka inimeste seas üldiselt) on hakatud ATH-d enam diagnoosima ning märkama.

• Mida veel enda juures märgata, mis ATH-le viidata võib?

ATH-le viitavate sümptomite puhul on oluline märgata, kas neist tulenev häirib selgelt igapäevast toimetulekut mitmes eluvaldkonnas ja kas need raskused on inimest saatnud juba alates lapseeast. Tasub panna tähele, kuidas suudetakse pikemaajalist keskendumist nõudvate ülesannetega toime tulla, kui raske või kerge on liikumatult paigal istuda ja kuidas tuntakse end näiteks tööpäeva järel – kas väsimuse tase on vastavuses päeva jooksul tehtuga. 
ATH diagnoosimise kõige olulisem lüli on info kogumine patsiendi vaevuste ja sümptomite kohta, seda nii praeguses ajahetkes kui ka lapsepõlves. ATH-le omased sümptomid kattuvad paljuski teiste psüühikahäirete sümptomitega, mistõttu on oluline neid eristada. Sageli on ka hilisemas elus avaldunud keskendumise raskendatus tingitud hoopis elustiiliga seotud faktoritest – liigne töökoormus, piisava puhkeaja (sh ajule!) puudumine, ebapiisav uni, erinevate psühhoaktiivsete ainete tarvitamine või väliskeskkonnast tulenev stiimulite rohkus, samuti võivad keskendumist häirida erinevad kehalise tervise probleemid, ravimid jne.

• Mida teha ATH kahtluse ja/või diagnoosi korral?

ATH kahtlusel suunatakse inimene diagnostilisele intervjuule, mille käigus täpsustatakse vaevuste ja sümptomite algusaeg, intensiivsus ja see, kui palju on need häirinud igapäevast toimetulekut ning mõjutanud elukäiku. Võimalusel kogutakse infot ka lähedastelt, eelistatult pereliikmelt, kes oskab anda ka infot lapsepõlve kohta, aga selle võimaluse puudumisel on abiks ka näiteks elukaaslase või lähedase sõbra kaasamine. Lisaks diagnostilisele intervjuule tehakse vajadusel arvutipõhine QbTest, mis on objektiivne viis ATH kolme põhitunnuse – hüperaktiivsuse, tähelepanu puudulikkuse ja impulsiivsuse – mõõtmiseks.
Praegu ei ole olemas ravi, mis ATH-d raviks, olemasolevad sekkumised on suunatud sümptomite kontrollimisele ja toimetuleku parandamisele. ATH ravis kombineeritakse medikamentoosset ja mittemedikamentoosset ravi ning selle peamine eesmärk on parandada inimese toimetulekut ja elukvaliteeti, vähendades ATH põhisümptomeid. Oluline roll on patsiendi harimisel, aeg-ajalt muud sekkumist ei soovitagi –  häire olemuse mõistmine aitab paremini aru saada endast, mõista elus esinenud raskusi, vähendada enesesüüdistusi, olla enda vastu sõbralikum ning teha sobivamaid valikuid, sh karjääris.

• Kuidas on võimalik enesetunnet parandada?

Kui tarvitada ravimeid, tasub pidada meeles, et ravim toimib sisuliselt vaid oma toimeaine kestel ega anna selle tarvitajale teadmisi ja oskusi, mida ta pole omandanud (näiteks oskus õppida), kuid annab võimaluse seda teha. ATH ravimitena on Eestis kasutusel nii psühhostimulandid (metüülfenidaat, lisdeksamfetamiindimesülaat) kui ka mittestimulandid (atomoksetiin, guanfatsiin, klonidiin), täiskasvanute ravis on esmavalik stimulandid. Psühhiaatriga koostöös leitakse inimesele sobiv ravim ja ravimiannus, mis annaks optimaalse tulemuse: sümptomite leevenemise, toimetuleku paranemise ja vastuvõetavad kõrvaltoimed. Lisaks ravimitele on tähtis elustiili nõustamine, oluline on regulaarne füüsiline aktiivsus, tervislik toitumine, piisav uneaeg, ümbritseva keskkonna korrigeerimine jne. Mittemedikamentoosse sekkumisena rakendatakse ka psühhoteraapiat, tõendatud kasu on enim kognitiiv-käitumuslikul teraapial, aga positiivset mõju on leitud ka teadvelolekul põhineval ja dialektilisel käitumisteraapial.